Taaste- ja vastupidavusrahastu on ELi peamine rahastu pandeemia tagajärgedega tegelemiseks ning eelseisvad aastad on selle rakendamisel otsustava tähtsusega. Sidusrühmad on juba näidanud üles suurt huvi selle uue rahastamismehhanismi vastu. Euroopa Kontrollikojal on plaanis avaldada mitu selleteemalist aruannet. Täna avaldasid audiitorid taaste- ja vastupidavusrahastu ning ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu eraldatava rahastamise võrdleva analüüsi, et aidata teha esialgseid järeldusi ELi pikaajalise eelarve ettevalmistamiseks pärast 2027. aastat. Ülevaates vaadeldakse mõlema vahendi sarnasusi ja erinevusi, võttes arvesse nende juhtimist, kulutuste kavandamist, maksete tegemise tingimusi, järelevalvet, rakendamist, kontrolli ja auditit.
Lühidalt öeldes tähendab taaste- ja vastupidavusrahastu kaudu kättesaadavaks tehtud 724 miljardi euro suurune ELi rahastus, et ELi riigid saavad aastatel 2021–2027 kulutada varasemast märkimisväärselt rohkem ELi vahendeid majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Taaste- ja vastupidavusrahastu abil suurendatakse ka ELi rahastatavate avaliku sektori investeeringute osakaalu kogu ELis. Kuna taaste- ja vastupidavusrahastut rakendatakse paralleelselt ühtekuuluvusvahenditega, võivad liikmesriigid valida, kumma vahendi kaudu nad investeeringuid rahastavad. Nende rakendamise kooskõlastamine on seega otsustava tähtsusega, kuna riigid peavad tagama, et need kaks vahendit täiendavad teineteist, mitte ei dubleeri. Neid kahte vahendit rakendatakse erineva üldise raamistiku ning juhtimis- ja halduskorra alusel, kuna nende eesmärgid on erinevad. See tähendab, et ELi organitel ja liikmesriikide ametiasutustel on seoses kummagi rahastamisallikaga erinevad kohustused. Mõlemast vahendist makstakse toetusi. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse toetust ka tagasimakstavate laenude kujul. Riikidele ühtekuuluvustoetuse eraldamisel võetakse arvesse piirkondlikke erinevusi, taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite eraldamisel seda ei tehta. Samuti erinevad kaks rahastamisvahendit märkimisväärselt oma heakskiitmis- ja hindamismenetluste poolest: ühtekuuluvustoetused põhinevad tegelikel kuludel, aga taaste- ja vastupidavusrahastu maksete tegemise tingimuseks on vahe-eesmärkide ja sihtide rahuldav täitmine, mis on ühtlasi kontrolli ja auditi aluseks. Selle tulemusena tugineb komisjon taaste- ja vastupidavusrahastu puhul rohkem riiklikele süsteemidele, et tagada ELi finantshuvide tõhus kaitse.