Ajalugu

Euroopa Kontrollikoja asutamine langes ajale, mil Euroopa Ühendus (Euroopa Liidu eelkäija) tegi läbi muutusi ja hakkas järjest enam oma kodanikele demokraatlikult aru andma. Kaks olulist sündmust olid Euroopa Parlamendi volituste laiendamine eelarvekontrolli valdkonnas ning Euroopa Ühenduse eelarve rahastamine täies mahus omavahenditest. Ühenduses mõisteti vajadust sõltumatu välisaudiitori järele, kes aitaks parlamendil ja nõukogul tagada demokraatliku kontrolli ühenduse rahaliste vahendite üle. Alates ühenduse loomisest 1958. aastal oli seda ülesannet täitnud väike auditinõukogu. Varsti sai aga selgeks, et nõukogul ei olnud kiiresti kasvava eelarve piisavaks auditeerimiseks ei vajalikke volitusi ega ressursse.

Peamine impulss Euroopa Kontrollikoja loomiseks tuli Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni esimehelt Heinrich Aignerilt, kes oli alates 1973. aastast olnud ühenduse tasandi välisauditi asutuse loomise aktiivne eestkõneleja. Euroopa Kontrollikoda asutati Brüsseli lepinguga 22. juulil 1975 ning alustas tööd 1977. aasta oktoobris asukohaga Luxembourgis. Tollane Euroopa Kohtu president Hans Kutscher tervitas Euroopa Kontrollikoda kui ühenduse rahandusalast südametunnistust.

Maastrichti lepingu jõustumisega 1. novembril 1993 sai Euroopa Kontrollikoda täieõiguslikuks Euroopa Liidu institutsiooniks. Komisjoni, nõukogu ja parlamendiga võrdne staatus suurendas institutsiooni sõltumatust ja mõju. Maastrichti lepinguga sätestati ka ülesanne, millest on saanud kontrollikoja põhiväljund – iga-aastane kinnitav avaldus ELi raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ning korrektsuse kohta.

Kontrollikoja rolli tugevdati Amsterdami lepingu jõustumisega 1999. aastal, mil kinnitati kontrollikoja sõltumatust ja laiendati selle auditivolitusi suuremale arvule poliitikavaldkondadele. Lepingus rõhutati institutsiooni rolli pettusevastases võitluses ning võimaldati sel pöörduda Euroopa Kohtu poole, kaitsmaks oma eesõigusi teiste ELi institutsioonide ees.

2003. aasta Nizza lepingus kinnitati põhimõtet, mille kohaselt kuulub kontrollikotta üks liige igast liikmesriigist, ning rõhutati kontrollikoja ja riiklike auditiasutuste vahelise koostöö tähtsust.

1. detsembril 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingus kinnitati taas kontrollikoja volitusi ja selle kui ELi institutsiooni staatust. Kontrollikoja seisukohast on tähtis ka asjaolu, et Lissaboni lepingus tehti muudatusi ELi rahaliste vahendite haldamises ja kontrollimises: tugevdati Euroopa Parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni rolli ja rõhutati liikmesriikide vastutust eelarve täitmisel.

ELi laienemisega on arenenud ka kontrollikoja struktuur. 1977. aasta üheksast liikmest ja 120 töötajast on tänaseks saanud viide auditikotta jagatud 27 liiget ning pea 900 spetsialisti ja tugiteenistuste töötajat kõigist liikmesriikidest. Nii liikmesriikides kui ka väljaspool ELi tegutseval kontrollikojal on liikmesriikide kõrgeimate kontrolliasutustega võrdne staatus. Institutsioon on võtnud eesmärgi olla avaliku sektori auditi arendamisel esirinnas ning koos teiste kõrgeimate kontrolliasutustega tegeleda kutsestandardite ja heade tavade väljatöötamisega.